Täna Flensburgi Teatajas: Välisüliõpilaste huumor on labane!

Mulle ei piisa ainult piinlikke naljade tegemisest või kogemata halvasti kõlavate asjade ütlemisest, ma pean seda ka avalikult kirjeldama. Võib-olla on see mingit liiki pihtimine ja patukahetsus ühes, tänapäevases vormis muidugi (lunastusele ma veel ei loodaks). Meie esimene piinlik nali siin oli meie esimesel õhtul lõkke ääres (:majahoidja ongi see piiluja, kes siin ringi pidi liikuma). Keegi peale eestlaste ei naernud eriti. Täna õnnestus mul "Reis ümber maailma" mängides kohaliku tuttava kohta öelda, kui ta oli just kolm korda kuut veeretanud: "Er hat gerade drei Mal Sechs gehabt". Mõte oli, et ta sai kolm korda kuut, välja kukkus nagu ikka (mis teha, kui Sechs kõlab nagu Sex, ainult artikkel on erinev). Iga kord, kui kellelgi oli kuut vaja või sai kuue (või ei saanud kunagi kuut), oli jälle sama jama. Arvake, kes naeris ja kes mitte? Eestlased ikka! Saksa noormees ainult muigas, aga ta on ka kristlane, äkki nad ei tohigi. Vahepeal oleme veel paar korda oma margitegemisnormi täitnud, aga need on enesesäästmise nimel mälust kustunud. Ma hakkan juba kahtlustama, et kas 1) mu huumor hakkab nüristuma või 2) Saksamaal ei saada naljast aru. Või on mu huumor liiga paganlik? Või on kõigil eestlastel selline huumorimeel? Appi, kui palju küsimusi!