Miks mulle meeldib ühikas elada

Sest kui sul on hommikul kell seitse vaja ärgata, formeerub kell pool kolm öösel köögis spontaanne lärmakas pidu, kus keegi ebameeldiva häälega neiu seletab valjult millegi mõttetu seoseid millegi muu mõttetuga ja keegi noormees üritab teda üle trumbata, korrutades tema nime ja just siis, kus su voodist välja koperdamiseni ja kohutava soengu eemaldamiseni, et asja parandama minna, on jäänud loetud minutid, saabub lohutav vaikus, lihtsalt selleks, et tekitada vajalik foon, millel saaks eristuda mingi (kolmanda?) tüübi oksendamise helid meie vannitoas, segatuna niigi väljasuremisohus oleva vetsupaberi meetrite kaupa ketramisega. Pool neli tuleb uni, aga mitte pääsemine, sest teise toa naabrid otsustavad, et on õige aeg suguelu elama hakata ja seda ka teistega jagada. Hommikul oma toa ust avades koperdad peaaegu otsa tüübile (ilmselt oksendaja), kes on madratsile magama pandud otse koridori, ümbritsetuna pohmelliaurudest, aga tunduvalt sügavamas unes kui mina kunagi suudan olla, sest minu hommikused toimetused ei sega teda üldse. Üks kõrvaltoa küülikutest on nii armas, et kustutab minu järelt selle kohutava köögitule, mis muidu ööd ja päevad põleb, et mitte häirida vaest okasroosikest. Koolist tagasi tulles on magaja kummalisel kombel oma surmaunest ärganud ja kui poleks pudelikorke köögilaual ja nõudepesusvammi prügikastis ja vahuveini külmkapis, kahvel sabapidi pudelis, võiks arvata, et see kõik oli ainult uni.

Mitte et see kõik minu jaoks mingilgi kombel uus oleks. Been there.