Hansalinnade nimekiri täieneb

Avastasime järjekordset linna Schleswig-Holsteinis, seekord siis Lübeckit. Jõudsime eluga kohale, kuigi terve tee Kielini kartsime, et too imelik mees meie kõrvalistmel, kes meid kogu aeg jõllitab, võtab põuest püstoli välja. Ei võtnud. Sõi hoopis kummikomme. Lübeckisse jõudes liikusime lambakarjana Holstentori juurde, kus pidime giidiga kohtuma (kusjuures tädi võttis ekskursiooni eest 50 eurot, toho pele). Pärast läbikülmutavat linnaekskursiooni, mis toimus tavatult omal jalal, mitte bussiga ja viis meid kokkuvõtlikult vaid kirikusse ja muusikakooli, hajusime Hellega jälle oma tegemiste juurde. Sellal, kui teised veetsid kogu aja jõululaadal (ja mõni võttis isegi hõõgveini ja sai sellest kohe peavalu), jõudsime meie ikka üht-teist ette võtta. Näiteks käisime vaaterattal, mis sest, et Helle paaniliselt kõrgust kardab. Sealt ka ülalnähtud vaade linnale. Edasi viis tee meid Günter Grassi muuseumi, kus sai vaadata stseene filmist "Plekktrumm", uurida Grassi joonistusi ja kuulata teda oma teostest katkendeid ette lugemas. Ülakorruse oli vallutanud Tallinnas sündinud kirjanik ja karikaturist Robert Gernhardt. Nagu Grassi maja töötajagi ütles, sai seal naerda küll. Kibekiirelt jõudsime veel Buddenbrookide majast läbi hüpata, mis tähendas, et jõululaat jäi meie jaoks üldse vahele. Mis siis ikka. Kultuuri tahaks ju ka. Ma arvan, et rongis jäin mingi hetk jälle magama.