Heade lastele toob jõuluvana hõõgveini

Täna oli teine õhtu jõululaadal tiirutada. Eilne õhtu algas plaaniga korra külastada kursavenda, kes ühes paljudest peatänavat täitvatest putkadest hõõgveini müütama pidi ja meid lahkelt mekkima kutsus. Tulemus oli päris mitu tassitäit mõnusat (rummiga) hõõgveini, mida kursavenna tööandja ise veinist, vürtsidest ja apelsinist kokku segas. Tassid täitusid, aga rahakott ei tühjenenud. Punase põlle varjus saab jooki smugeldada küll, aga tööandja, kes aeg-ajalt putka uksest sisse puges, kallas lõpuks niikuinii ülejäänud potipõhja meile. Ja tibake kõrbema läinud vorstid kadusid ka meie kõhtu. Tiirlesime pärast veel edasi putkade (pigem majakeste, sest mõni on ikka väga uhkelt kaunistatud ja ületab suvalise putka taseme) vahel, rääkisime paari müüjaga juttu (kes muide kuulsid meie päritolukoha nime valesti ja arvasid, et me oleme päris sakslased Hessenist) ja kohtasime juba tuttavaid ja alles võõraid nägusid. Täna liikusime veel natuke melu sees, limpsisime veel hõõgveini ja nuusutasime vahvilõhna. Lume asemel sadas kahjuks vihma. Vaatasin tehnoloogiaimesid kasutades, mis Tartus Raekoja platsil toimub. Jaa, lumi... Kahjuks on saanud tõeks mu jõuluõudusunenägu, mis puudutab kaunistusi, nimelt on keegi (kui mu silmad ei peta) arvanud, et tore oleks üle platsi sinised tuleketid tõmmata. Böö.

Homme vaatame, milline jõulume(eleo)lu Hamburgis valitseb.