Sügavad tänud firmale August Storm GmbH & Co. KG, kes tegi kunagi ääretult aruka otsuse lasta oma firmalogo mingite kleepuvmagusate likööride peale trükkida ja siis need muuhulgas ka Compartile kinkida. Ilma nendeta oleks eile õhtul tunduvalt harvemini kostnud "Prost!", "Skål!" või "Terviseks!". Ääretult arukas otsus, ääretult arukas...
Ametlik lõpuseminar oli ära. Vaatamata kõigile sekeldustele ja 45-minutisele hilinemisele, isegi kui olime võtnud kella seitsmese rongi, laabus lõpuks kõik. Kuigi jah, unustada tähtis mälupulk rongi prügikasti kaanele, tõlkida Helle surmväsimuse ja minu tapvalt täis põie kiuste ja valida kahest numbrit 11 kandvast bussist just see, mis vales suunas sõidab, pole just gerade intelligent.
Sain Sönkelt täna suvikõrvitsa. Tegin sellest ja muust söögi. Täna oli värskete toiduainete suhtes hea päev, sest pärast sadamapäevade (vabandan otsetõlke pärast) külastamist rüüstasime kollase kreegi puud, tühjakssöödud ploomipuid ja lõpuks saime saagiks ka kolm-neli valget klaari. Valged klaarid, saate aru! Viimase surusime endale vaevaga sisse, sest ma võin küll iga jumala kord oma Döneri lõpu ära visata, aga valget klaari ma põõsasse ei viruta.
Õhtu lõpp oli meie oma kahe-inimese-lõpuseminar. Sarnane ühele meie esimestest õhtutest, kuigi küünalde arv oli kümnekordistunud ja alkoholikraad poole lahjem. Ettekannetes sisaldusid kõik need juhtumised ja mälestused, mida stipendiaatide ja tähtsate ninade ees rääkida ei kannata. Aga need on just need asjad, mis meelde jäävad. Võib-olla aastaks, võib-olla kaheks, võib-olla selle ajani, kuni ma 70-aastaselt kiiktoolis jalgu kõlgutan.
Tänane gospelkoori kuulamine tõestas järjekordselt, et kui sa pole elus kunagi suutnud fanaatilise ilmel Jeesusest laulda, siis on sul terve esinemise aja kas kummaline grimass, millega sa üritad naeru tagasi hoida või see nägu, mida ma tavaliselt kasutasin, kui ma ei tahtnud, et õpetaja tunnis mult midagi küsiks (võimalikult nähtamatu), sest minu keel ei paindu laulma, et Jeesus pesi mu patud ära. Ma ei tahagi. Mulle meeldivad mu patud. Mu patud on palju elulisemad ja usutavamad kui mingi imaginaarne Jeesus. Aga eks igaühel ole mingi asi, mille külge klammerdumine kuidagi head teeb...
Tegin täna pilte, kuni akud peaaegu tühjaks said. Alustasin tuttavatest kohtadest, tänavatest, kus võib juba silmad kinni kõndida, mõnest naljaka mälestusega seotud kohast, sadamast...Mingi hetk lõi välja see oh-kuhu-see-tänav-viib-tunne, millest arenes oh-seda-kohta-ma-olen-kaardi-peal-näinud-läheks-sinna. Ja kui ma sealt kiirteeäärsest puhkemetsast, kuhu ma mälus kummitavat tänavat järgides jõudsin, ära tulema hakkasin, sai mu tuttavate kohtade salvestamisest iroonilisel kombel äraeksimine. Tagasiteel alla ja paremale hoidmisest sai liiga paremale, nii et järsku seisin mingil Robert-Koch-Strasse nurgal silmitsi vaatepildiga Aldi-Lidl-tankla. Ja Flensburgi kontekstis ei ole tankla leidmine kindlasti hea märk, kui sihiks on kesklinn. Nõutu oli. Aga egas midagi, ots ümber pöörata, rõõmustada bussipeatuse leidmise üle, jõllitada natuke aega bussiliinide kaarti, peatuste nimed meelde jätta, tänavatel nende järgi liikuda ja kui nähtavale ilmusid esimesed Döneri-putkad, tuttava tänavanimega apteek ja mingi minu jaoks nimetu kiriku torn, olin pääsenud.
Pärast kolm ja pool tundi peatumatult kestnud jalutuskäiku koju jõudnuna avastasin oma lauale unustatud jogurtitassist äädikakärbsed ja pluusi alt lepatriinu.
Kuradi äädikakärbsed!
Ja küpsemine, nokitud-näritud ploomid muru sees ja päike, mis õues istudes naha tulikuumaks ajab ja viljalõikus (märkasin täna jooksmas käies, et vili on niidetud ja see tabas mind täiesti ootamatult) ja aeg, kus haavad ei taha paraneda.
48 tundi. Kaks ööd kolmekesi Volkswagenis ühel küljel magamisest valutav õlg, mõõdukas päikesepõletus, ilusad inimesed, koledad inimesed, vedelikupõhine toitumine, roheline tuli näitamas, kus kodu on, liiv sokis ja ketsis ja püksisäärtes, vähene uni ja...
